“Võib-olla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti.”

“Me ei muutu. Arvame, et muutume, kuid see pole nii. Mõni sündmus või inimene võib meis esile tuua joone, millest varem keegi teadlik polnud. Need jooned on alati meie sees olemas, me lihtsalt ei märka neid. Ei märka sedagi, mis väljaspool. Maskid piiravad vaatevälja. Ometi jätab iga inimene, kellega viivuks või aastateks kokku satume, sellele maskile oma kriimu. Mõni inimene kriimustab seda nii tugevalt, et mask hoopiski eest pudeneb. Neile tuleb tänulik olla. Nad päästavad meid.”

“Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.”

“Naabrid on rahvas, kes ei mõista kunagi su külaliste rõõmu.”

“Ma arvasin, et olin juba kõige eest maksnud. Mitte nii nagu naised, kes aina maksavad ja maksavad ja maksavad. Ei mingit tasu ja karistuse põhimõtet. Lihtne väärtuste vahetus. Sa annad midagi ära ja saad midagi vastu. Või sa töötad millegi eest. Nii või teisiti maksad sa kõige eest, mis midagi väärt on. Olin lunastanud endale elus palju asju, mis mulle meeldisid, ja sellepärast olin elust mõnu tundnud. Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti - teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.”

“Küsides, mille nimel ta elab, muutub iga inimene rahutuks ja võib end isegi tappa. Mulle piisab ainuüksi sellest, etolemas olla. Kas kahtlus iseenda eksistentsi pärast ei teki just liigsest rahuolematusest, et ei elata täiel rinnal?”