“Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti.”

“See, kes tahab elada homsest, ei ela tänasele.”

“Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: "Ei midagi!"Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib.”

“Kas keegi meist on iial see, milleks ta end nimetab? Kas keegi meist teabki eksimatult, et ta on just see, aga mitte keegi teine?”

“Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ja armastus eeldab köidikuid ja loobumust?”

“Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.”

“Te pole kunagi siin olnud, te olete ikka veel seal. Ja see ei tähenda lõppude lõpuks midagi, sest seal ja siin on üks ja sama koht - ruum on sama illusoorne nagu aegki.”