“Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ja armastus eeldab köidikuid ja loobumust?”

“Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti.”

“Kas keegi meist on iial see, milleks ta end nimetab? Kas keegi meist teabki eksimatult, et ta on just see, aga mitte keegi teine?”

“See, kes tahab elada homsest, ei ela tänasele.”

“Massiline mõisate põletamine ja verine järelmäng, mis sellele järgnes, on mulle eluksajaks jäänud hoiatavaks meeletuletuseks, kui suur ja raske vastutus lasub poliitikategelastel erakordsete sündmuste saatuslikel hetkil ja kui piinliku hoolega nad peavad kaaluma hüüdsõnu, mida nad selliseil puhkudel õhku paiskavad. Seda, mis on vältimatult nõutav rahva elulistes huvides, tuleb teha ning loomulikult ka julgesti ning kindlasti propageerida, kui suuri ohvreid see ka peaks nõudmagi, isegi siis, kui – nagu enamasti on lugu – kindel ei saa olla, et eesmärk saavutatakse. Nii oli lugu näiteks eesti rahva poliitilise juhtkonna otsusega, mille rahva rõhuv enamus heaks kiitis – astuda relvadega vastu Vene punaarmeele, kui see novembri lõpul 1918 alustas invasiooni Eestisse. Milline otstarve võis aga olla anarhilises mõisate põletamisel, mis kasu võis sellest loota võitluses vabaduse eest, võitluses iganenud vana korra vastu? Sellele küsimusele, millele ma tungivalt nõudsin vastust ja seletust H.Pöögelmannilt, ei osanud ta mingit veenvat vastust anda, sest õige vastus sai olla eitav.”

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa.Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.”

“At the Slavemarket:“How is her disposition?” “Meek as meek can be; we tried training her in the care of sheep, but they bullied her, and drove her to tears.”Iayd turned to Fudail’s henchman Falih. Falih was a bald, fat man charged with keeping the slaves in line. His face bore scars that seemed to indicate that he had just recently tried to rob an eagle nest whilst the eagle mother was still at home. His legs stood knock-kneed and he held his groin as if something serious was amiss with the heirlooms entrusted him.“I swear to you, she is an angel sent to earth to spread kindness,” Falih said, his voice somewhat out of pitch. Something must be wrong, thought Iayd.”