“Massiline mõisate põletamine ja verine järelmäng, mis sellele järgnes, on mulle eluksajaks jäänud hoiatavaks meeletuletuseks, kui suur ja raske vastutus lasub poliitikategelastel erakordsete sündmuste saatuslikel hetkil ja kui piinliku hoolega nad peavad kaaluma hüüdsõnu, mida nad selliseil puhkudel õhku paiskavad. Seda, mis on vältimatult nõutav rahva elulistes huvides, tuleb teha ning loomulikult ka julgesti ning kindlasti propageerida, kui suuri ohvreid see ka peaks nõudmagi, isegi siis, kui – nagu enamasti on lugu – kindel ei saa olla, et eesmärk saavutatakse. Nii oli lugu näiteks eesti rahva poliitilise juhtkonna otsusega, mille rahva rõhuv enamus heaks kiitis – astuda relvadega vastu Vene punaarmeele, kui see novembri lõpul 1918 alustas invasiooni Eestisse. Milline otstarve võis aga olla anarhilises mõisate põletamisel, mis kasu võis sellest loota võitluses vabaduse eest, võitluses iganenud vana korra vastu? Sellele küsimusele, millele ma tungivalt nõudsin vastust ja seletust H.Pöögelmannilt, ei osanud ta mingit veenvat vastust anda, sest õige vastus sai olla eitav.”

“Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.”

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”

“See, mida sa kätte ei saa, paistab alati paremini kui see, mis käes on. Selles seisnebki inimese elu romantika ning idiotism.”

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa.Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.”

“Võib-olla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti.”