“Aga nii see inimene on: hindab ainult seda, millest ilma jääb.”

“Me ei muutu. Arvame, et muutume, kuid see pole nii. Mõni sündmus või inimene võib meis esile tuua joone, millest varem keegi teadlik polnud. Need jooned on alati meie sees olemas, me lihtsalt ei märka neid. Ei märka sedagi, mis väljaspool. Maskid piiravad vaatevälja. Ometi jätab iga inimene, kellega viivuks või aastateks kokku satume, sellele maskile oma kriimu. Mõni inimene kriimustab seda nii tugevalt, et mask hoopiski eest pudeneb. Neile tuleb tänulik olla. Nad päästavad meid.”

“Inimene elatub 75 protsenti omaenda fantaasiast ja ainult 25 protsenti faktidest – see on tema tugevus ja tema nõrkus.”

“Mis tähendavad nimed! Nimed on ainult meelespidamise vahend, muud midagi. On inimesi, kel on numbrite mälu, ja need muudavad kõik nimed numbriteks, et neid paremini meeles pidada. Mõni nimi jääb paremini meelde ja siis püüame ennast ja teisi veenda, et see just ongi õige nimi. Sellepärast on ka Jumalal nii palju nimesid.”

“Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.”

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”