“See, mida sa kätte ei saa, paistab alati paremini kui see, mis käes on. Selles seisnebki inimese elu romantika ning idiotism.”

“Ma ei tea, kas see on minu iseärasus, kuid surnuvalvet pidades olen ma harva kurb, kui just mõni märatsev või ahastuses olev leinaja minuga seda kohustust ei jaga. Ma näen rahu, mida ei saa häirida ei teavas ega põrgu, ning see on mulle lõpmatu ning pilvitu tulevase elu kinnituseks, igaviku kinnituseks, kuhu lahkunud on läinud, kus elu on piiritu oma kestvuselt, armastus oma tugevuselt ning rõõm oma täiuselt.”

“Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.”

“Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.”

“Kõik, mis on täiuslik ja vastuoludeta, peab kaduma. Täiuslikuks saamise hetk on tema lõpp-punkt, edasi pole tal enam kohta. Muidugi ei tähenda see, et ta kohe otsa saaks - aga ta sureb paratamatult, elu lahkub temast, ükskõik, kui kaua ta füüsiliselt siin meie keskel ringi ka ei liiguks. Ja see ei ole see täiuslikkus, mida teil enda ümber vaja on, uskuge mind.”

“Massiline mõisate põletamine ja verine järelmäng, mis sellele järgnes, on mulle eluksajaks jäänud hoiatavaks meeletuletuseks, kui suur ja raske vastutus lasub poliitikategelastel erakordsete sündmuste saatuslikel hetkil ja kui piinliku hoolega nad peavad kaaluma hüüdsõnu, mida nad selliseil puhkudel õhku paiskavad. Seda, mis on vältimatult nõutav rahva elulistes huvides, tuleb teha ning loomulikult ka julgesti ning kindlasti propageerida, kui suuri ohvreid see ka peaks nõudmagi, isegi siis, kui – nagu enamasti on lugu – kindel ei saa olla, et eesmärk saavutatakse. Nii oli lugu näiteks eesti rahva poliitilise juhtkonna otsusega, mille rahva rõhuv enamus heaks kiitis – astuda relvadega vastu Vene punaarmeele, kui see novembri lõpul 1918 alustas invasiooni Eestisse. Milline otstarve võis aga olla anarhilises mõisate põletamisel, mis kasu võis sellest loota võitluses vabaduse eest, võitluses iganenud vana korra vastu? Sellele küsimusele, millele ma tungivalt nõudsin vastust ja seletust H.Pöögelmannilt, ei osanud ta mingit veenvat vastust anda, sest õige vastus sai olla eitav.”