“Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.”

“See, mida sa kätte ei saa, paistab alati paremini kui see, mis käes on. Selles seisnebki inimese elu romantika ning idiotism.”

“Sündimine ei tee surma olematuks, need on mõlemad kogu aeg olnud üksteise kõrval, algmisest saadik. Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati.”

“Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti.”

“Elava inimese nägu on palju raskem meeles pidada, sest see on alati liikuv ja muutlik, mispärast ka kaks pilti ühest ja samast inimesest ei ole kunagi päris sarnased.”

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”