“Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.”

“Keegi ei ole nii pime kui see, kes ei taha näha.”

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”

“Kes suudab elada, ilma et unustaks? Aga kes suudab küllalt unustada? Mälestuste šlakk, mis südant rebestab. Alles siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada, oled vaba.”

“See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.”

“Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimvaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedasti vastuse, mida mõtleja kõige vähem aimanud. Nõnda ka täna, kui keegi joomisel hakkas rääkima mingisugusest inimlikust tõest.„Kõik tõed on inimlikud,“ vastati kõikteadvalt.„Mis tähendab inimlik?“„Inimlik tähendab humaanlik.“„Aga humaanlik?“„Et on olemas inimlikud asjad, aga mitte inimest.“„On olemas inimlik tõde, inimlik õigus, inimlik vagadus, inimlik kurjus ja muud niisugused asjad, aga inimest ennast ei ole.“„Aga kes siis on?“„On hiinlased, jaapanlased, neegrid, venelased, türklased, sakslased, inglased, on isegi lätlased ja eestlased; on ametnikud, professorid, üliõpilased, kodanikud, ajakirjanikud, kirjanikud ja poepoisid, aga inimest ei ole.”