“Soomes elades olen üles leidnud ka enesekindluse olla lihtsalt ja rõõmsalt egoistlik ja väärtustada seda, mis minu arvates oluline on.”

“Ja mis teil südamel ka poleks – ärge pidage seda liiga tähtsaks. Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad.”

“Võib-olla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti.”

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa.Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.”

“Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!”

“Massiline mõisate põletamine ja verine järelmäng, mis sellele järgnes, on mulle eluksajaks jäänud hoiatavaks meeletuletuseks, kui suur ja raske vastutus lasub poliitikategelastel erakordsete sündmuste saatuslikel hetkil ja kui piinliku hoolega nad peavad kaaluma hüüdsõnu, mida nad selliseil puhkudel õhku paiskavad. Seda, mis on vältimatult nõutav rahva elulistes huvides, tuleb teha ning loomulikult ka julgesti ning kindlasti propageerida, kui suuri ohvreid see ka peaks nõudmagi, isegi siis, kui – nagu enamasti on lugu – kindel ei saa olla, et eesmärk saavutatakse. Nii oli lugu näiteks eesti rahva poliitilise juhtkonna otsusega, mille rahva rõhuv enamus heaks kiitis – astuda relvadega vastu Vene punaarmeele, kui see novembri lõpul 1918 alustas invasiooni Eestisse. Milline otstarve võis aga olla anarhilises mõisate põletamisel, mis kasu võis sellest loota võitluses vabaduse eest, võitluses iganenud vana korra vastu? Sellele küsimusele, millele ma tungivalt nõudsin vastust ja seletust H.Pöögelmannilt, ei osanud ta mingit veenvat vastust anda, sest õige vastus sai olla eitav.”