“Ei uni koduks tal, kus oleks lahe:ta kahlab varemeil, et sääri nõgesja käsi takjas lakub. Meeltest sõge,ta ammu kaotand öö ja päeva vahe.Kui luige tiib mõnd uni katab mahe.Ta otsib unustuste lahket jõge,mis silmist peseks päevapära nõge - ta valge unelm: Rahu lumijahe.”

“Kõik, mis on täiuslik ja vastuoludeta, peab kaduma. Täiuslikuks saamise hetk on tema lõpp-punkt, edasi pole tal enam kohta. Muidugi ei tähenda see, et ta kohe otsa saaks - aga ta sureb paratamatult, elu lahkub temast, ükskõik, kui kaua ta füüsiliselt siin meie keskel ringi ka ei liiguks. Ja see ei ole see täiuslikkus, mida teil enda ümber vaja on, uskuge mind.”

“Keegi ei tohiks kohut mõista enne, kui ta on endale kõigutamatu aususega vastanud, kas ta ise oleks säärases olukorras kindlalt toiminud teisiti.”

“Mu süda ei jää enam kuhugi kinni, aga ta on väsinud ja tüdinud, liiga väsinud selleks, et olla veel kurb.”

“Mitte kunagi lubada edul varjata enda tühisust, panusel enda tähtsusetust, tööelul oma kõledust, et säiliks edasipürgimise ajend - see hingevalu, mis meid tagant kihutab. Ära vaata tagasi. Ära unista tulevikust: ta ei tagasta sulle möödanikku ega rahulda teisi õnneunelmaid. Sinu kohustus ja su tasu - su saatus - on SIIN ja PRAEGU.”

“Küsides, mille nimel ta elab, muutub iga inimene rahutuks ja võib end isegi tappa. Mulle piisab ainuüksi sellest, etolemas olla. Kas kahtlus iseenda eksistentsi pärast ei teki just liigsest rahuolematusest, et ei elata täiel rinnal?”