“Ma rüüpan rõõmu,ent miski minus, see tahab kannatada nõnda, see kavalam kui mina ise: filtreerib õnnest vaid piina mõnda.”

“Üksteisest pimesi me mööda käime,on kõigil ümber pingul tõmmat kest:me näeme nukke, varje - mitte inimest,kuid ometi - me pole, mida näime.”

“Ei uni koduks tal, kus oleks lahe:ta kahlab varemeil, et sääri nõgesja käsi takjas lakub. Meeltest sõge,ta ammu kaotand öö ja päeva vahe.Kui luige tiib mõnd uni katab mahe.Ta otsib unustuste lahket jõge,mis silmist peseks päevapära nõge - ta valge unelm: Rahu lumijahe.”

“Ma pean vähemalt öösel saama mina ise olla.”

“Kui uskuda, siis mitte teatud tundidel pühapäeviti, vaid iga sekund.”

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”

“Forever and ever, kid, until you're sick and tired of seeing me.”