“Kogu inimkond on nii vastik rämps ja park,et mind solvata võiks, kui näiksin neile tark.”

“Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.”

“Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: "Ei midagi!"Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib.”

“Keegi ei ole nii pime kui see, kes ei taha näha.”

“Mis tähendavad nimed! Nimed on ainult meelespidamise vahend, muud midagi. On inimesi, kel on numbrite mälu, ja need muudavad kõik nimed numbriteks, et neid paremini meeles pidada. Mõni nimi jääb paremini meelde ja siis püüame ennast ja teisi veenda, et see just ongi õige nimi. Sellepärast on ka Jumalal nii palju nimesid.”

“Massiline mõisate põletamine ja verine järelmäng, mis sellele järgnes, on mulle eluksajaks jäänud hoiatavaks meeletuletuseks, kui suur ja raske vastutus lasub poliitikategelastel erakordsete sündmuste saatuslikel hetkil ja kui piinliku hoolega nad peavad kaaluma hüüdsõnu, mida nad selliseil puhkudel õhku paiskavad. Seda, mis on vältimatult nõutav rahva elulistes huvides, tuleb teha ning loomulikult ka julgesti ning kindlasti propageerida, kui suuri ohvreid see ka peaks nõudmagi, isegi siis, kui – nagu enamasti on lugu – kindel ei saa olla, et eesmärk saavutatakse. Nii oli lugu näiteks eesti rahva poliitilise juhtkonna otsusega, mille rahva rõhuv enamus heaks kiitis – astuda relvadega vastu Vene punaarmeele, kui see novembri lõpul 1918 alustas invasiooni Eestisse. Milline otstarve võis aga olla anarhilises mõisate põletamisel, mis kasu võis sellest loota võitluses vabaduse eest, võitluses iganenud vana korra vastu? Sellele küsimusele, millele ma tungivalt nõudsin vastust ja seletust H.Pöögelmannilt, ei osanud ta mingit veenvat vastust anda, sest õige vastus sai olla eitav.”