“Ma ei tea, kas see on minu iseärasus, kuid surnuvalvet pidades olen ma harva kurb, kui just mõni märatsev või ahastuses olev leinaja minuga seda kohustust ei jaga. Ma näen rahu, mida ei saa häirida ei teavas ega põrgu, ning see on mulle lõpmatu ning pilvitu tulevase elu kinnituseks, igaviku kinnituseks, kuhu lahkunud on läinud, kus elu on piiritu oma kestvuselt, armastus oma tugevuselt ning rõõm oma täiuselt.”