“Küsides, mille nimel ta elab, muutub iga inimene rahutuks ja võib end isegi tappa. Mulle piisab ainuüksi sellest, etolemas olla. Kas kahtlus iseenda eksistentsi pärast ei teki just liigsest rahuolematusest, et ei elata täiel rinnal?”

“Me ei muutu. Arvame, et muutume, kuid see pole nii. Mõni sündmus või inimene võib meis esile tuua joone, millest varem keegi teadlik polnud. Need jooned on alati meie sees olemas, me lihtsalt ei märka neid. Ei märka sedagi, mis väljaspool. Maskid piiravad vaatevälja. Ometi jätab iga inimene, kellega viivuks või aastateks kokku satume, sellele maskile oma kriimu. Mõni inimene kriimustab seda nii tugevalt, et mask hoopiski eest pudeneb. Neile tuleb tänulik olla. Nad päästavad meid.”

“Võib-olla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti.”

“Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.”

“Mu süda ei jää enam kuhugi kinni, aga ta on väsinud ja tüdinud, liiga väsinud selleks, et olla veel kurb.”

“Massiline mõisate põletamine ja verine järelmäng, mis sellele järgnes, on mulle eluksajaks jäänud hoiatavaks meeletuletuseks, kui suur ja raske vastutus lasub poliitikategelastel erakordsete sündmuste saatuslikel hetkil ja kui piinliku hoolega nad peavad kaaluma hüüdsõnu, mida nad selliseil puhkudel õhku paiskavad. Seda, mis on vältimatult nõutav rahva elulistes huvides, tuleb teha ning loomulikult ka julgesti ning kindlasti propageerida, kui suuri ohvreid see ka peaks nõudmagi, isegi siis, kui – nagu enamasti on lugu – kindel ei saa olla, et eesmärk saavutatakse. Nii oli lugu näiteks eesti rahva poliitilise juhtkonna otsusega, mille rahva rõhuv enamus heaks kiitis – astuda relvadega vastu Vene punaarmeele, kui see novembri lõpul 1918 alustas invasiooni Eestisse. Milline otstarve võis aga olla anarhilises mõisate põletamisel, mis kasu võis sellest loota võitluses vabaduse eest, võitluses iganenud vana korra vastu? Sellele küsimusele, millele ma tungivalt nõudsin vastust ja seletust H.Pöögelmannilt, ei osanud ta mingit veenvat vastust anda, sest õige vastus sai olla eitav.”